Ma näen väikeseid silmi
Ma kuulen laulvaid kilki
Ma kuulan homme ja mullu
Ma ütlen „Ei ole hullu!“
Ma tunnen armastust suurt
Ma mõtlen päikesest-kuust
Ma olen õpetaja
(25.05.2017)
Kuidas minust sai õpetaja
Oma karjääri õpetajana alustasin 1995 aasta septembris Tallinna Lepatriinu lasteaias. Alates 25.07.2011 kuni praeguseni töötan Alasniidu lasteaias rühmaõpetajana.
1993 aaastal asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari kasvatusteaduste osakonda ja Lepatriinu lasteaed oli minu praktikabaasiks. Kui elu tegi omad korrektuurid, jäädes beebiootele, jäi kool kahjuks pooleli. 1995 aastal külastasin ühiselamus sõbratare, lugesin teadete tahvlilt, et Lepatriinu Lasteaed otsib oma meeskonda õpetajat. Seadsin sammud vestlusele ja järgmisest päevast olingi tööle võetud koolieelikutest poiste rühma. Mul ei olnud siis veel erialast haridust, kogemusi ( ise ma lapsepõlves lasteaias ei käinud) ega ka mingit aimu õpetaja tööst. Oli ainult tahtmine töötada õpetajana (tol ajal kasvatajana). Oma esimesed kogemused sain läbi eksimuste ja läbikukkumiste. Mind aitas edasi huumorimeel, jonnakus, vaatlemise oskus, lastega suhtlemine (lapsed on kõige paremad õpetajad) ja elu moto „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Tööl olles jälgisin kaaskolleegide tegevusi, arutasin nendega probleeme, lugesin kirjandust ja lisaks alustasin 1997 aastal uuesti õpinguid Tallinna Pedagoogilise seminari kasvatusteaduste päevases õppes.
1993 aaastal asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Seminari kasvatusteaduste osakonda ja Lepatriinu lasteaed oli minu praktikabaasiks. Kui elu tegi omad korrektuurid, jäädes beebiootele, jäi kool kahjuks pooleli. 1995 aastal külastasin ühiselamus sõbratare, lugesin teadete tahvlilt, et Lepatriinu Lasteaed otsib oma meeskonda õpetajat. Seadsin sammud vestlusele ja järgmisest päevast olingi tööle võetud koolieelikutest poiste rühma. Mul ei olnud siis veel erialast haridust, kogemusi ( ise ma lapsepõlves lasteaias ei käinud) ega ka mingit aimu õpetaja tööst. Oli ainult tahtmine töötada õpetajana (tol ajal kasvatajana). Oma esimesed kogemused sain läbi eksimuste ja läbikukkumiste. Mind aitas edasi huumorimeel, jonnakus, vaatlemise oskus, lastega suhtlemine (lapsed on kõige paremad õpetajad) ja elu moto „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Tööl olles jälgisin kaaskolleegide tegevusi, arutasin nendega probleeme, lugesin kirjandust ja lisaks alustasin 1997 aastal uuesti õpinguid Tallinna Pedagoogilise seminari kasvatusteaduste päevases õppes.
Milline ma olen nüüd
Minust on saanud sihikindel, algatusvõimeline,
energilise pealehakkamisega ja väga pühendunud õpetaja. Õppe- ja kasvatustööd
planeerides ning läbiviies olen paindlik ja lastest lähtuv. Tegelen palju
õueõppega, toetades niimoodi lapse tervisliku eluviisi kujunemist. Läbi projektiõppe
õpetan lastele tervislikku toitumist ja ohutut liiklemist. Propageerin värskes õhus viibimist ja seda iga ilmaga. Käin lastega sageli matkamas või jalutuskäikudel. Olen
koostanud neli matkarada (Aura Loodusrada, Glehni park, Paljassaare poolsaar).
Oluliseks pean õppimist läbi mängu, käeliste tegevuste ja eduelamuste. Leian,
et lastes lastel endil asju läbi teha jääb õpitu neile paremini meelde.
Kahekümne kahe õpetajaks olnud aasta jooksul on alusharidus teinud läbi suure muutuse. Algusaastad olid mulle väga
rasked, kuna käibel oli täiskasvanust lähtuv õpetus st. kõik lapsed pidid kõike
ühtemoodi tegema: joonistama, kleepima, voolima jne. Ma ei mõistnud, miks küll? Tihti
sain vanemalt kolleegilt seetõttu noomida: „Mis plätserdused need on? Kuidas sa sellise lapse töö
stendile riputad?“
Seejärel tuli murranguline „Vabakasvatuse periood“, lastel lasti teha kõike, rühmareeglid ja head käitumistavad unustati. Selline õpikeskkond mulle jälle ei sobinud, kuna leian, et laps võib mängida, areneda ja õppida vabalt ning ise leiutades, kuid tal peavad olema paigas piirid, millest üle astuda ei tohi. Nii leidsin tee vastavatud Alasniidu Lasteaeda, kus ootas ees uus maja, minu mõtteid jagavad kolleegid, uued õpetamise suunad - minu õige koht. Alasniidu lasteaias on lapsest lähtuv projektiõpe ja kasvatus. Õppetegevuste läbiviimisel lähtun muutuvast õpikäsitlusest sellest lähemalt SIIT. Tagasi mõeldes olen alati lastest lähtunud, neid esikohale seadnud, olnud neile toeks ja suunanäitajaks.
Minu tööpõhimõtted ja väärtused
Õpi koos lastega - ma ei pea kõike teadma. Teemade ettevalmistamiseks
võtan aega, et viia ennast asjaga kurssi. Kui ma midagi ei tea, siis ütlen „Ma ei
tea, aga ma otsin vastuse!“ Näiteks küsis üks laps:“ Miks draakon tuld purskab?“
Nüüd ma tean, sellepärast et usuti, et ta saab oma jõu äikeselt, välgult ja
tornaadolt ning ta toob endaga kaasa sooja ilma.
Pea kinni lubadustest ja seisa oma sõnade taga - laps usaldab reeglina oma õpetajat. Lapse usaldust ei tohi petta oma lubadustest
taganedes. Tänapäevases infokülluses
juhtub tihti, et lubadused lähevad meelest. Varasemalt ma kirjutasin kõik
tähtsad asjad üles, kuid kuna mul on praegu koolieelikud siis olen neile õelnud: „Tuleta
mulle palun meelde, et…“, see õpetab lapsele julgust küsida ja suhelda
täiskasvanuga.
Ole rõõmus ja avatud - mossis inimesed ei meeldi
kellelegi. Olen hästi rõõmsameelne ja optimistlik, alati valmis teisi kuulama
ja aitama.
Ole viisakas - meie, täiskasvanud, oleme oma käitumisega
lastele eeskujuks. Lapsed matkivad meie sõnu ja käitumist. Mulle meeldib
lastega mängida „Totukese“ mängu, mille eesmärk on viia kahekõnes laps nii
kaugele, et ta kasutaks viisakussõna. Näiteks „Õpetaja, minu kombekal tuli kumm alt
ära! Tuli jah! Mul tuli säär üles! Oi-Oi, Nii pahasti!...“ kuni laps saab aru, et sõna mida ma temalt ootan on "palun aita".
Kui teed, julge ka tunnistada - kui midagi läks valesti,
tuleb sellest rääkida, nii saab koos lahenduse leida. Salgamine ei aita kedagi.
Näiteks juhtub poistel tihti, et wc-s juhtub õnnetus ja millegi pärast ei juleta
sellest rääkida. Nii ma selgitangi, et räägi, siis saame ära koristada ja teine
laps ei pea sinna sisse astuma.
Kätega ei räägita - vägivallale kehtib null tolerants. Kui
laps teeb meelega teisele haiget, tuleb lapsel kohe aeg maha võtta, pärast
vabandada ja andeks paluda.
Proovi äkki õnnestub - ma ei rutta lapse elu lihtsaks
tegema. Lasen neil pusida ja proovida, nii on kindlustatud õppimine ja
eduelamus. Kui laps teeb ise siis saab ta asja selgeks.
Minu tugevused
Kohanemisvõimeline - suudan ja oskan kiirelt muuta
planeeritud tegevusi vastavalt
olukorrale ja ettetulevatele probleemidele.
Koostöövõimeline - oskan teha koostööd kõikide inimestega,
vajadusel suudan oma mõtted teistele selgeks teha või oma mõtetest loobuda, et
eesmärk saaks positiivse tulemuse.
Kohusetundlik - pean kinni kokkulepitud lubadustest ja olulistest
tähtaegadest.
Empaatiline - suudan samastuda teiste inimeste tunnetega, olen kaastundlik
ja soe inimene. Püüan mõista miks inimene käitub teatud olukorras just nii.
Oskus oma vigadest õppida - läbi vigade, eksimuste ja läbikukkumiste on võimalus õppida ning ennast parandada, saades seeläbi paremaks
inimeseks.
Minu nõrkused
Püsimatu - ma ei suuda kaua ühe asjaga tegeleda.
Kannatamatu - tahan kiirelt näha tulemust.
Õnneks on võimalik nimetatud iseloomuomadusi läbi õppimise parandada. Olen
õppinud ennast distsiplineerima ja arvestama teistega ( kõik ei ole nii kiired).

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar